Kirke jääb autoga õhtul teele ja on sunnitud võõrasse autosse istuma. Veidi hiljem kõnnib ta vihasena inimtühjal maanteel ja lisaks muudele pahandustele on ka telefoni aku tühi. Õnneks märkab ta Kirnuvere küla servas härrandlikku maja, mille tuled kutsuvalt kumavad. Ta läheb abi küsima ja saab lahkelt öömaja. Suur on Kirke ehmatus, kui ta hommikul peegli ette astub ja avastab, et see, kes talle vastu vaatab ei ole mitte tema ise.
