2002. aastal algas viie tavalise eesti mehe kummaline rattamatk, mille eesmärgiks oli lihtsalt proovida, kas Ulaanbaatarist alustades on üldse võimalik end tavaliste maastikuratastega sõtkuda läbi Gobi kõrbe, Hiina ja Tiibeti, üle Himaalaja alla Nepaali välja. Liivas, mudas ja pilvedes. Kaela sadavatele kividele ja hirmsale PSB-le (Public Security Bureau) vaatamata. Ilma teedeta tühjuses. See ongi ühe Mongoolia rongist leitud sõna Uhhuduuri lugu. Sõprade ja rataste lugu. Siiani ilma lõputa lugu.... Operaator Liivo Niglas, režissöör Wend ehk Priit Kuusk.
Reis jalgratastel läbi Aasia. Lhasast jätkatakse teekonda Kathmandu poole. Operaator Liivo Niglas, režissöör Priit Kuusk.
ehh, uhhuduuri sõpruskond on jälle ratastel, et teel ümber maakera jupike edasi liikuda. Edasi sealt, kus viis aastat tagasi pidama jäädi - plaaniga Kathmandust kuidagi. Teherani jõuda. Kord ratastel - kord käpuli, kord rattad all - kord rattad peal, nii läbi Nepaali, India, Bangladeshi, Pakistani, Afganistani ja Iraani. Autor Priit Kuusk, toimetaja Mart Kuusk, operaator Liivo Niglas, režissöör Priit Kuusk.
Enne järjekordset "uhhuduurile" minekut kuulsime hästi palju ütlust - oh, kuidas tahaks ka, kadestan. Teel mõtlesime selle üle, et miks me teeme seda millest unistame. Miks me ei kadesta kellegi teise teekonda? Vastutustundetusest? Lapsemeelsusest? Ei tea. Äkki sündmused kujunevad vastavalt unistustele? Oledki see, mida valid. Iseasi, kas me oleme pärast rahul unistuste täitmise hinnaga. Aga vist ikka oleme. Autor Priit Kuusk, toimetaja Mart Kuusk, operaator Liivo Niglas, režissöör Priit Kuusk.
Eh, rattaga kannatab sõita küll - poodi ja postkontorisse. Aga võib ka ümber maailma, kuigi siis läheb natuke kauem aega. Tahaks ju teada, mis seal nurga taga toimub. Millist elu elatakse Himaalajas pealpool pilvi või hoopis Afganistani kõrbetes? ehh, uhhuduur!!!
Kui tunnete, et teid kodus ei märgata ja kannatate tähelepanu puuduse pärast, siis minge rattaga Bangladeshi ning kõik teie vaevad saavad tasutud. Sajad inimesed kogunevad loetud minutitega, et teid vaadata - niisama, sõbralikult, ujedalt naeratades - ja vahel tekib tunne, et oledki midagi erilist, ainulaadne ja kummaline. Kuidas muidu seletada inimeste nii pingsat ja keskendunud huvi kuue täiesti tavalise eesti soost mehepoja vastu? Enneolematud, ennenägematud olendid saabusid. Valged, pikad, higised. Uuuhh. Avakosmosest kindlasti.
Mingist hetkest enam armu ei anta. Võib paluda, aga keegi ju ei sundinud. Ise külvad, ise lõikad. Külvad unistusi - lõikad tagajärgi. Läheb hästi kui saad, mida tahad ja oledki õnnelik. Tihti nii hästi ei lähe. Imelik küll - kohati on füüsiliselt nii raske, et tahaks oksendada, nutta, kõik kuradile saata. Aga hinges on kerge, nii uskumatult hea. Sinu paradiis on piinade vastand ja ühte ei ole teiseta. Wend.
Mägedel on tuhat nägu - vahel kortsus ja kollane, siis hall ning lumelapiline, vahelduseks mustad kaljulõhed, mõni rohekas rohututt ja veepiiskade sillerdus. Puhastest värvidest jääb puudu, et edasi anda iga hetkega muutuvat pilti. Kohati tundub, et mägede omaolemisele on taustaks üürike elutukse jakkide ja karjuste, vahel mõne ähkiva ratturi näol. Aga mäed ei vänta kuhugi, kerkivad natuke ja kõik. Nende rattaks on maakera, mis tiirleb oma kindlaksmääratud rajal ümber päikese.
Kes mõistab kohut? Kohus. Meie. Iga päev. Hea on meelde tuletada ühe mehe sõnu paari tuhande aasta eest: see, kes on süüta, visaku esimene kivi. Õhk on kive täis. Süüta inimesed ruulivad. On süüta ajastu. Tegelikult ei pea ju selleks Pakistani sõitma, et mõista: tõemonopol on kahtlane asi. Samas konkreetne värk, mille eest makstakse eluga. Ja võitja kirjutab ajalugu. Lisab oma peatüki tõemonopoli raamatusse.
Kabul - linn maakeral, Afganistanis. Riik, kus käib sõda. Rahutu paik, sest vahetevahel lõhkevad pommid, pudenevad juhuslikud raketid. Elu on habras. Kes sureb kodus, kes teel tööle. Kes Egiptuses puhates. Me ei tea, millal oleme valel ajal vales kohas. Võib olla on õigus ülitargal ründil - pikaealisuse saladus on end elu eest ära peita. Elada ja mitte elada. Kelle jaoks oli Afganistani minek vastutustundetus kuubis, kelle jaoks kalkuleeritud risk, mille suurus kõrvalolijale selgelt liialdatud. Kodu ootas. Insallah. Sündigu Allahi tahe.
Kokkuvõttes on see, mida me teeme või mida me ei tee, meie elu. Tegelikult ei pea ju kuhugi minema, kui ei taha. Aga mine, kui tahad. Kui ei taha ja lähed, on jama. Ja vastupidi. Aga alati võib öelda - nii tahaks, aga näe ei saa. Miks ei saa? Saab küll. Tihti loome me ise endale suuremad takistused kui seda on Himaalaja ahelik. Nendest on palju raskem üle saada, Himaalajast saab aga rattaga üle. Järgi proovitud... uhhuduur. Punkt!
Issanda aastal 2002 sai teoks viie mõneti poisikeseliku, aga püüdlikult kohusetundliku mehe süüdimatult vastutustundetu rattamatk üle Himaalaja aheliku. No lihtsalt proovimaks, kas läheb õnneks. Sõita rattaga Mongooliast Hiina ja Tiibeti kaudu Nepaali välja. 4000 kilomeetrit läbi kõrbe ja üle maailma kõrgeimate kurude. Uudistades maailma ja avastades iseennast. Üks ots. Üks kord. Et oleks enne möödapääsmatut kõngemist mõni lugu lastelastele pajatada. Nagu reisil ikka - midagi kaotad, midagi leiad. Kadus eelarvamus maailmast, kui hirmsast ja ohtlikust hädaorust. Jubedatest ning vaenulikest inimestest, kükloopidest ja sireenidest. Mongoolia rongist leiti aga sõna uhhuduur, mis tähendab kõike ja ilmselt mitte midagi. Sündis idee vändata siis juba ümber maakera. Jupikaupa, iga nelja aasta järel, alustades sealt, kus eelmine kord lõpetati. Mõeldud, otsustatud - rumalad ideed teoks! Aastaks 2050 Ulaanbaatarisse ringiga ümber kera tagasi. Vähemalt need, kes elus ja 80-aastaselt veel liikumisvõimelised. Nii see lugu hargnema hakkas. Mongooliast Nepaali. Nepaalist Iraani. Iraanist Etioopiasse. Üheksa kuud. Kolmteist riiki. Kümme tuhat kilomeetrit. Autor Priit Kuusk.
Koos sadade kilomeetritega oli rattaseltskond selja taha jätnud Kristliku maailma aastavahetuse, põnevad Iraani linnad Qom'i ja Kashani. Šiitide maailm elas aastas 1389 ja tee viis jätkuvalt edasi - põnevasse tundmatusse, mis sisaldab võrdselt meeldivaid ning samuti kergelt ehmatavaid ja ootamatuid juhtumisi. Nagu elus üldse nii ka Iraanis.
Nagu elus, nii ka teel olles avastad end mingil hetkel teeharul. Valiku ees, kas pöörata paremale või vasakule. Isegi teades, et mõlemad valikud viivad kokkuvõttes ühte kohta, jääb teadmata kumb valik on parem. Pöörad vasakule - jääd auto alla. Pöörad paremale - saad osa soojast külalislahkusest ja kuldse karika omanikuks. Uhhuduuri kamp valis parema teeharu ja juhtuma hakkasid eriskummalised ettevõtmised.
Omaan - kaamelid, eestlased ja Savisaar.
Kuidagi kahtlaselt sujuvalt olid rattad jätnud oma kummipuru Omaani kiirteedele ja uhhuduuri kamp avastas end üksjagu ootamatult Jeemenist. Felix Arabicast, õnnelikust Araabiast, nagu seda kanti hiliskeskajal Euroopas nimetati. Päris huvitav, kui õnnelik on Jeemen 21. sajandil? Ühelt poolt vaeseim Araabiamaa, teisalt aga on iibestatistika järgi igal jeemenlannal 6,5 last - seega peaks ju päris õnnelik kohake olema.
Lähenedes Punase mere rannikule, muutus loodus järjest idüllilisemaks. Teed ääristasid datlipalmid ja banaaniistandused, liivadüünid valgusid teele ning õhus aimdus mere hõngu. Ees ootava supluse ootuses tõusis märkamatult tempo. Ühel hetkel olimegi mere ääres. Ei muud kui joonelt vette! Õhtu sai aga täiesti ootamatu pöörde, kui Mart tuigerdas veest välja ja rannale pikali vajus, kannas auk. Mingi tundmatu mereelukas oli ilmselt portsu mürki Mardi vereringesse suunanud. Seiklus võttis morni ilme...
45 päeva olid ratturid vändanud Teheranist läbi Dubai, Omaani, Jeemeni kõrbete ja mägede, suundudes Jeemeni sadamalinn Al Mokhasse. Aasia piir oligi käes. Edasiminekut takistas vaid veelahe Punase mere näol. Kuna ratturite seas puudus Moosese võimetega mees, kes ajanuks vee kaheks, siis tuli loota õnnele ja proovida end hääletada mõnele laevale, mis Aafrikasse suundub.